Vii

10.oktoober Sillamäe Kultuurikeskus 19.00  
Suur Nukuteater (Sankt-Peterburg)                

Nikolai Gogol
Vii

Lavastaja Ruslan Kudašov
Kunstnikud Alevtina Torik ja Andrei Zaporožski
Valguskunstnik Gleb Filštinski
Muusikaline kujundus Vladimir Bõtškovski
Koreograafia Irina Ljahhovskaja
Projekti direktor Aleksandr Kalinin

Näitlejad: Denis Pjanov, Boriss Matvejev, Aleksandr Kuprijanov, Pjotr Vassiljev, Ivan Solntsev

Etendus kestab 1 tund 50 minutit
16+

Preemia „Kuldne Mask 2007" nominatsioonid: „Parim nukuteatrilavastus", „Parim lavastajatöö", „Parim kunstnikutöö", „Parim näitlejatöö" (Denis Pjanov).

NB! Sillamäe etendused vene keeles ilma sünkroontõlketa.

„Ossam-tossam" on N. V. Gogoli müstilise proosateose järgi loodud lavastust läbiv refrään, Sankt-Peterburi noore lavastaja Ruslan Kudašovi esimene töö legendaarses Suures Nukuteatris, mille kunstiliseks juhiks ta hiljuti tõusis. „Kuldsel Maskil" silma peal hoidvatele vaatajatele on see juba hästi tuntud nimi, kahjuks küll nappide näidetega teatri „Potudan" repertuaarist. „Vii" on jube lavastus, kus tegevust juhivad kogu aeg maske vahetavad kuradid, otsustades viia läbi eksperimendi tavalise inimhingega. Lavalaudade vahelt läbi paistev tulekuma jätab mulje kuristikust (peaaegu sarnane sõna sõnaga „kuradid"), Homa Brut (Denis Pjanov) ei saa aga kuidagi lõpuni loetud hingepalvet surnud panikese pärast, ja seda mitte ainult õudusest, vaid ka sellepärast, et ei tea panikese nime. Põgeneda pole eksinud bursakihingel kuhugi, kujutab ju lavastuse dekoratsioon kulunud pühakupiltidega mahajäetud kiriku piiratud ruumala. Nii Gogoli loomingu tundjad kui ka Natalja Varlei ja Leonid Kuravljovi osalusel valminud filmi austajad saavad kindlasti elamuse nii ootamatu Vii ilmumisest, millisena teda julgeb „näha" Kudašov – täpsemalt, Homa Bruti teisikuna.

Aleksei Gontšarenko

See lavastus ei räägi mitte hinge täitvast õudusest, vaid ootamatust ja täiesti juhuslikust avastusest, mille teeb seesama hing, kui selgub, et teda polegi nii lihtne tappa.

Ruslan Kudašov

Mõnede väga täpsete vahenditega õnnestub lavastajal vaatajat halastamatult mõjutada, mis paneb end tundma eepilise saatuse kaasosalisena. Lavastus „Vii" uurib ehtsa psühhoanalüütilise täpsusega Gogoli „rahvapärandit", süvitsi minevaid isiksuseprotsesse. Kogu filosoof Homa seiklustest pajatavat lugu mängitakse täpselt piiratud, tõeliselt „nukulikus" ruumis. „Riivatu teater", nagu kunagi ütles selle kohta Kudašov ise, ainult et seekord on segunenud riivatuse erinevad poolused – „paradiislik" ja „põrgulik". Lavaruum on üllatavalt elav ja ruumikas – justkui vastandiks lavastuse lavakujunduslikule stiilile, mida tõmbab ilmselgelt riivatuse mehaanika ja folkloorse primitiivsuse poole. Kunstnikud Alevtina Torik ja Andrei Zaporožski kasutavad vaimukalt ja õigustatult kogu „nukupaleti" värvispektrit: käpiknukust kuradid vahelduvad maskidega, siis tuleb nõiast vanamoor, temale järgnevad rõhutatult automatiseeritud joodikud, nende järel varjuteatri „vampiirieided"...
Äärmiselt ilmekalt on esile toodud elava asjastamine ja surnu elavdamine, mis suurt klassikut hirmutas. Esmaallika teksti suhtes on lavastajal täielik õigus tsiteerida Gogolit ennast: „Ma ei tahtnud seda lugu kuidagi muuta, vaid jutustan seda sama lihtsalt, nagu sellest kuulsin". Vaatamata afišis märgitud „motiividel", on „Vii" mängitud kadestusväärse autoritruudusega.
Lavastuse elemendid on väga tugevas haardes ja harjumuspärane katse „panna täpid i peale" leiab peaaegu müstilist vastupanu.
..."Hinge langemine", kuigi purjus ja pimestatud hing, kuid sellele vaatamata ainult langemisega asi ei piirdu. Gogoli süžee on täis tumedat väljapääsmatust, ahistavat tunnet maailma patusest ebatäiuslikkusest – humanist Kudašov ületab väljakujunenud ringi piirid, nagu ei saakski ta jätta oma kangelasele mingit muud valikut, kui ainult see, et ta peab üle saama iseenda asjastumisest. „Mina" teadvustamisest saab üheaegselt nii karistus kui ka kingitus: hing lahkub teotatud pühakojast uuele elule.

„Peterburgski teatralnõi žurnal"

Kõik uudised