AASTA, KUI MA EI SÜNDINUD

14.ja 15.oktoober Rahvusooper Estonia 19.00
O. Tabakovi Teater, Moskva       

Viktor Rozovi näidendi „Metsise pesa" ainetel
AASTA, KUI MA EI SÜNDINUD

Lavastaja: Konstantin Bogomolov
Lavakujundus ja kostüümid: Larissa Lomakina
Valguskunstnik: Damir Ismagilov
Videoprojekt: Aleksei Subbotin

Näitlejad: Oleg Tabakov, Natalja Tenjakova, Pavel Tabakov, Darja Moroz, Aleksandr Golubev, Olesja Lenskaja, Anna Tšipovskaja, Nadežda Timohhina, Roza Hairullina, Jevgenia Borzõhh, Darja Avratinskaja, Vjatšeslav Tšepurtšenko, Pavel Iljin, Aljona Lapteva

Etendus kestab 3 tundi ühe vaheajaga.

LÜHIDALT:

Viktor Rozov oli „sulaaja" draamakirjanduse sümbol. 1950.ndatel, peale seda, kui tema kangelasi oli tutvustanud Moskva teater „Sovremennik", paelusid siiralt ja kirglikult ennast väärtustavad „Rozovi poisid" absoluutselt kõiki. Filmimaailmas saavutas Rozov tuntuse tänu Kalatazovi filmile „Kured lendavad", mis on tehtud näidendi „Igavesti elavad" ainetel.

Vene viimaste aastate üks peamisi „newsmakereid" teatririndel Konstantin Bogomolov on teinud uusversiooni Rozovi hilisemasse loomingusse kuuluvast „Metsise pesast". Terav isade ja poegade vaheline konflikt leiab aset nõukogude nomenklatuuriülemuse peres, Rozovit huvitas siin kõige rohkem südametunnistuse nõrkus, mis aastatega inimeses aina süveneb. Bogomolov on aga teksti niimoodi ümber teinud ning osaliselt seda ka toimetanud, et siin ei ole peamine mitte see, kuidas laguneb üks perekond, vaid see, kuidas stagnatsiooni all kannatavas riigis laguneb elu.

teatrikriitik Kristina Matvijenko

Näidend „Metsise pesa" on sirgjooneline ja ühetähenduslik. Bogomolov on sellega head puhastustööd teinud – lühendas kõike läbinisti nõukaaega kuuluvat ja pehmendas pisut allesjäänud loosunglike repliikide paatost. On ilmselge, et Bogomolov tahab muuta parteifunktsionäär Stepan Aleksejevitš Sudakovi perest rääkivat lugu, kuhu salakavaluse abil on ennast sisse nihverdanud karjeristist koduväi Jegor, Juri Trifonovi teose „Maja kaldapealsel" lavavariandiks, arvestusega, et kirjanikule omase peenetundelisuse teevad tasa head näitlejad ja tujukas režissuur.

Bogomolovile on põhimõttekindlalt oluline stagnaaegne näidendi kirjutamise aasta 1978, mille lavastaja kuulutab tegude ajastuks. Lavastaja on nimetanud oma töö „Aastaks, kui ma ei sündinud" ja kust otsast seda pealkirja ka ei vaataks, oluline on ikkagi see, et niimoodi vaatavad asjadele need, kellel pole antud ajastuga mingit pistmist. Bogomolov ise, kes oli 1978. aastal 3-aastane, tunnetab oma õigust rääkida nii stagnaaja põlvkondade kui ka hilisemate põlvede nimel.

Oleg Tabakovi esituses ei ole Sudakov mitte sedavõrd järjekindel ja enesega rahul karjerist kui mingil määral lihtsameelne nomenklatuuriisand, olemuselt sugugi mitte paha inimene, kes armastab väga oma perekonda. Täiendava varjundi lisab see, et 16-aastast Provi, Sudakovi poega, mängib Tabakovi noorem poeg Pavel, Oleg Tabakovi Moskvas asuva teatrikooli esimese kursuse tudeng. Ja see esialgu koolivormi kandev rõõmsameelne keigar muutub hiljem närviliseks introvertseks kaagiks, kes tulistab oma teksti ükskõikselt kiirkõnes, läbides lavastust kui ilmselge armastusväärne mälestus ühest teisest leppimatust „Rozovi poisist", keda Tabakov mängis 55 aastat tagasi „Sovremennikus". Natalja Tenjakova Sudakovi naise Natalja Gavrilovna rollis on oma käsitluses väga kaugel Rozovi sellele tegelasele iseloomulikust „püssirohutünnist", keda tõmbab õigluse poole juba rindeajast alates. Tenjakova mängib tagasihoidlikku ja tarka naissoost tuge, kes suunab, võtab löögid enda kanda ja pehmendab kukkumist. Tegemist on tõelise vanaaja mõisnikest paariga kesk nõukogulikku härraskonda.

Heasüdamliku vana parteifunktsionäär Sudakovi kõrval, kellel on rindeajast säilinud mälestus aumehelikkusest, näib talle auku kaevav kolmekümnene intrigant Jegor paadunud küünikuna. Kuid temalgi on Bogomolovi versioonis omad inimlikud jooned võrreldes tema kahekümnendates eluaastates kolleegi Zolotarjoviga, kellest hoovab häbematult rõõmsameelset komnoore amoraalsust. Ehitades seda nomenklatuuri evolutsiooniredelit, muutudes põlvkond põlvkonnalt aina küünilisemaks, tahaks lavastaja justkui öelda: siin on need inimesed, kes juhivad siiamaani riiki, ja kelle asemele hakkab peale kasvama uus, sama redelit pidi üles rühkiv põlvkond.

ajaleht „Moskovskije novosti"

Lavastus on tehtud Viktor Rozovi näidendi „Metsise pesa" ainetel, mille tegevus toimub 1978. aastal. Toona suutis dramaturg täpselt tabada maad võtva stagnaaja atmosfääri, topeltstandardite võltspaatost, mille on omaks võtnud mingilgi määral materiaalselt paremal järjel olevad lapsevanemad, kuid mis lämmatab nende vegeteerimisajastul sündinud viirustele vastuvõtlikke lapsi Tänapäeval on kombeks korrutada, et see aeg tuleb tagasi. Konstantin Bogomolov, lavastab ta siis „Kajaka", „Wonderland-80" või „Leari", korrutab järjekindlalt, et see aeg pole kuhugi kadunudki. Rozovi perekonnadraama andis talle võimaluse esitada ümberlükkamatud tõendid. Seda nii olme kui ka ajaloolisel tasandil. Kui täpselt, suisa filmile omase usutavusega mängivad siin näitlejad, tehes kaasa lavastaja poolt pakutud reality shows, kus on võimalik üleminek teatritasandilt neid väsimatult jälgiva filmikaamera suurde plaani. Sekundikski ei katke tegelaste omavahelisi suhteid siduv niit. Just see laseb neil öelda nii mõndagi nendel hetkedel, kui nad vaikivad.

ajakiri „Itogi"

Kaasajas selguse saamiseks kasutab Konstantin Bogomolov nõukogude dramaturgia klassikut Viktor Rozovit. Näidend lagunemisest, bumerangist, mis tuleb alati tagasi, sellest, et lõikad just nimelt seda, mida külvad. Ja kui külvad surnud seemne, siis tärkab mädanenud vili.

Just selles lavastuses tuleb meie lavadel esmakordselt esile põlvkondade järgluse teema: varem ei ole mitte keegi sellise tapva otsekohesusega konstrueerinud meie teadvusesse silda eilse ja tänase vahele.

ajakiri „The New Times"